Sākums / Cilvēki / Organizācijas

Sarnaselt teiste läänemeresoome keeltega on liivi verbil isiku- ehk finiitvormid, mis esinevad kas öeldisena või liitöeldises abiverbina, ning infiniitvormid. Infiniitvormid esinevad: a) liitöeldises koos mõne finiitvormiga (kesksõnad), b) täiendi või öeldistäitena (kesksõnad ja neist moodustatud verbaaladjektiivid), c) määrusena (supiinid ja gerundiumid) ning subjekti või objektina (infinitiivid). Infiniitvormidele on lähedased mõned verbaalnoomenid, nimelt tegijanimi ja teonimi. Vaatamata läänemeresoome verbivormistiku üldisele sarnasusele, on liivi vormistikul rida tähtsaid iseärasusi.

  • Erinevalt muudest läänemeresoome keeltest, puuduvad liivi verbil erilised impersonaalivormid, umbisikulist tegevust väljendatakse kindla kõneviisi 3. isiku vormi abil (läbūd rabīz vi’zzõ ‘aknad löödi kinni’); kui eeldatavasti tegevuse sooritajaid oli mitu, võidakse kasutada kindla kõneviisi mitmuse 3. isiku vormi (läbūd rabīztõ vi’zzõ).
  • Indikatiivil on kaks regulaarset lihtaega: olevik ja minevik; lisaks on liivis ainsuse 1. ning harvem 3. isiku puhul kasutatud grammatilise lõputa vormi, mis võib väljendada kõiki igavikuaegu, s.t minevikku, olevikku ja tulevikku, nt üldises iseloomustuses (spī’ḑiji pǟrla, a’mmõ krā’sõ ta laistõ ‘särav pärl, igat värvi see helgib, vrd ne’i ku touvõtē’ḑ ta laistõb ‘nagu taevatäht ta helgib [nüüd]’) või meenutuses (Ma nustā jālga i’lzõ, ma nǟ, ku mi’nnõn pizār um akkõn jālga jū’rõ. Minā ak kriukõm, ma krīukõb ne’i je’n kildzistiz. Jemā kītõb, mis sa krīukõd, tu’l, ma võtāb jarā. Nu ma ne’i mǟdlõb, jemā võtāb pǟstõ krīzdag mê’zõ un võtīz se pizār mi’nnõn jālga jūstõ jarā. Agā ma nǟ, ku tulāb vie’r sīest jālgast u’lzõ. Ma ak tegīž kriukõm. Un ma krīukõb ‘Ma tõstan jala üles, ma näen, et mulle on kaan hakanud jala külge. Mina hakkan kisendama, ma kisendan nii väga valjusti. Ema ütleb: „Mis sa karjud, tule, ma võtan ära.“ No ma nii mäletan, ema võtab peast rätiku ja võttis selle kaani mul jala küljest ära. Aga ma näen, et veri tuleb sellest jalast välja. Ma hakkan taas kisendama. Ja ma kisendan’).
  • Indikatiivi olevikus ja minevikus ning konditsionaalis on ainsuse 1. ja 3. isiku vormid on kokku langenud (ma nǟb ‘ma näen’ : ta nǟb ‘ta näeb’; ma ke’i ‘ma käisin’ : ta ke’i ‘ta käis’; ma võtāks ‘ma võtaksin’ : ta võtāks ‘ta võtaks’).
  • Indikatiivi minevikus ja konditsionaalis on mitmuse 2. ja 3. isiku vormid kokku langenud (tēg ke’itõ ‘te käisite’ : ne ke’itõ ‘nad käisid’; tēg võtākstõ ‘te võtaksite’ : ne võtākstõ ‘nad võtaksid’).
  • Indikatiivi minevikus on kohati isikuti üksikuis nõrgaastmelistes vormides säilinud mitmuse 1. ja 2. isiku lõppudes vokaal a (lekšmā ‘läksime’ : lekštā ‘läksite’; sāima ‘saime’ : sāita ‘saite’; tavalisemad vormid on lekšmõ : lekštõ, saimõ : saitõ).
  • Indikatiivi mineviku tunnuste hulk on erakordselt suur: –ž (vīž ‘viis’, tê’ž ‘tahtis’, võiž ‘võis’), –īz (piezīz ‘pesi’, võtīz ‘võttis’), -iz (neiz ‘nägi’, sīndiz ‘sündis’, kēratiz ‘kirjutas’), -i (sai ‘sai’, tuoi ‘tõi’), palatalisatsioon (vȯ’ļ ‘oli’, tu’ļ ‘tuli’, pa’ņ ‘pani’).
  • Indikatiivi olevikus ning konditsionaalis on a-tüvede (sh ā-tüvede) ning ū- ja õ-tüvede nõrga ja tugeva astme jaotumine erinev, vrd verbide andõ ‘anda’ ja likkõ ‘liikuda’ paradigmasid:

Olevik

ma āndab likūb   mēg āndam likkõm
sa āndad likūd   tēg āndat likkõt
ta āndab likūb   ne āndabõd likkõbõd

Minevik

ma āndiz likīz   mēg āndizmõ likīzmõ
sa āndizt likīzt   tēg āndiztõ likīztõ
ta āndiz likīz   ne āndiztõ likīztõ

Konditsionaal

ma āndaks likkõks   mēg āndaksmõ likkõksmõ
sa āndakst likkõkst   tēg āndakstõ likkõkstõ
ta āndaks likkõks   ne āndakstõ likkõkstõ
  • Liivi keele eitusverb, tavaliselt rõhutu, lauserõhulisena katketooniga, muutub indikatiivis olevikus ja minevikus, konditsionaalis, kvotatiivis ja jussiivis kasutatakse olevikulist eitusverbi:
Olevik        Minevik
ma äb   mēg äb   ma iz   mēg iz
sa äd   tēg ät   sa izt   tēg izt
ta äb   ne äb   ta iz   ne izt
  • Põhiverb eituse puhul ajas ei muutu; ainsuses esineb koos eitusverbiga põhiverbi tüvi, milleks on ühesilbiline vokaaltüvi, nõrgaastmeline a-tüvi, muudel juhtudel konsonanttüvi (ma iz jūo, iz ānda, iz lik, iz kērat ‘ma ei joonud, ei andnud, ei liikunud, ei kirjutanud’); mitmuses saab põhiverb indikatiivis ja konditsionaalis isikulõpud (mēg iz jūomõ, iz āndam, iz likkõm, iz kēratõm ‘me ei joonud, ei andnud, ei liikunud, ei kirjutanud’).
  • Imperatiiv hõlmab ennekõike ainsuse ja mitmuse 2. isiku vormid (ānda ‘anna!’ : āndagid ‘andke’, lik ‘liigu!’ : likkõgid ‘liikuge!’, li ‘mine!’ : ligīd ‘minge!’). Mitmuse 1. isiku vormide (āndagõm ‘andkem’, likkõgõm ‘liikugem’) tarvitamine on üliharuldane, ning nende asemel tarvitatakse tavaliselt indikatiivi mitmuse 1. isiku vormi).
  • Imperatiivis ühildub põhiverb keeluverbiga isikus ja arvus; a-tüvelise põhiverbi ainsuse 2. isiku eitusvorm erineb jaatava imperatiivi ainsuse 2. isiku vormist, saades sufiksi ­õ ja olles tugevas astmes (alā andõ ‘ära anna!’ : algid āndagid ‘ärge andke!’; alā lik ‘ära liigu!’ : algid likkõgid ‘ärge liikuge!’).
  • Liivi keeles nagu ka eesti keeles on kvotatiiv, kõneviis, millega antakse edasi kaudset kõnet ja väljendatakse tegevust või olukorda, mille toimumise õigsuse eest kõneleja ei võta enesele vastutust (Mi’nnõn Loorits ētiz je’ddõ, mikš ma vȯļļi nāizta võttõn ‘Mulle Loorits heitis ette, miks ma olin naise võtnud’, Se kītiji, kui sīe nī’emõn võib tegīž sêdõ tierrõks ‘See ütlevat, kuidas selle lehma võib jälle terveks saada’). Kvotatiivi tunnus –ji ~ -iji ~ -i on samane tegijanime tunnusega. Kvotatiivil on ainult ainsuse- ja mitmusevorm (sa āndaji ‘sa andvat’ : tēg andajid ‘te andvat’, ta likkiji ‘ta liikuvat’ : ne likkijid ‘nad liikuvat’).
  • Liivi keeles nagu ka eesti keeles on jussiiv, kõneviis, mis on kujunenud varasemate imperatiivi 3. isiku vormide põhjal ja väljendab kas kõnesituatsioonis mitteosaleva(te)le isiku(te)le määratud käsku või palvet või viitab kolmanda jõu poolt põhjustatud või sunnitud tegevusele (Mīnda sêtizt, la’z ma läkkõ Talsõ sīe jemā jū’rõ ‘Mind saadeti, las ma mingu Talsisse selle ema juurde’). Jussiivil on ainult ainsuse- ja mitmusevorm (sa āndag ‘sa andku’, tēg andagõd ‘te andku’, ta likkõg ‘ta liikugu’, ne likkõgõd ‘nad liikugu’). Eitav jussiiv moodustatakse põhiverbiga ühilduva keeluverbi abil (sa algõ āndag : tēg algõd āndagõd; ta algõ likkõg : ne algõd likkõgõd).
  • Neli kesksõna jagunevad ühelt poolt oleviku ja mineviku kesksõnadeks ning teiselt poolt tegijale või olijale viitavaiks aktiivi kesksõnadeks (jelāb ‘elav’ : je’llõn ‘elanud (Sg)’) ja tegevuse objektile viitavaiks passiivi kesksõnadeks (sīedõb ‘söödav’ : sīedõt ‘söödud (Sg)’). Passiivi kesksõnu moodustatakse ainult sihilistest verbidest. Kesksõnade muutumine umbisikulistest passiivi kesksõnadeks toimus 19. sajandi teisel poolel.
  • Lisaks sellele, et aktiivi oleviku kesksõna võib olla täiendiks, sh liitsõna täiendsõnaks (jelāb rištīng ‘elav inimene’, jelābõ’bdõ ‘elavhõbe’, rištõbni’m ‘ristinimi’) võib see olla öeldistäiteks (Vālda tikā, ni se sai lipšāb ‘Valge kits, nüüd see sai lüpsma’). Aktiivi oleviku kesksõna tarvitamine on harukordne. Sagedamini kui kesksõna, tarvitatakse sellest moodustatud omadussõna (tu’lbi ‘tulev(ane)’, i’mbi ‘imev’).
  • Passiivi oleviku kesksõna võib olla täiendiks, sh liitsõna täiendsõnaks (Antkêmaŗ vȯ’ļ järā pa’ndõb kêmaŗ ‘Sahver oli ärapanemise kamber’, suoimdõb/sõnāsõimusõna’), määruseks kas üksi või koos tagasõnaga pierāst ‘jaoks’ (Tä’mmõn vȯ’ļ nī’emõ mīdõb ‘Tal oli lehm müüa’, Kuoţīdnõ’ggõl vȯ’ļ kuoţīd paiktõb pierāst ‘Kotinõel oli kottide paikamise jaoks’). Kesksõna instrumentaali vorm võib osutada seisundit (Se ažā sêb tieudtõbõks ‘See asi saab teatavaks’) või otstarvet (Ta kītiz tä’ddõn tieudtõbõks ‘Ta ütles teile teadmiseks’). Selle kesksõnaga moodustatakse ka üks debitiivseist tarindeist (Si’nnõn um sīedõb se lēba ‘Sul tuleb süüa see leib’).
  • Aktiivi mineviku kesksõna ning abiverbide vȱlda ‘olla’ oleviku ja mineviku vormide abil moodustatakse liitmineviku ja līdõ oleviku vormide abil liittuleviku vormid (Mēg ūomõ sīenõd lȭinagiži ‘Me oleme lõunat söönud’, Siz ta līb loptõn iļīzskūol ‘Siis ta saab ülikooli lõpetanud’). Aluseta lauses, mille abiverb on 3. isikus, on see konstruktsioon impersonaalne (Mä’d jūrs siedā ä’b ūotõ tī’enõd ‘Meie juures seda pole tehtud’; Tä’mmõn sai sīe kūož pǟl seis āigastõ vȯnd ‘Tal sai sellel kohal seitse aastat oldud’). Aktiivi mineviku kesksõna kuju oleneb tüve silpide arvust: ühesilbilise vokaaltüve järel on tunnus –nd, mitmuses -(n)nõd (kǟ’nd : kǟ’nõd ‘käinud’, vȯnd : vȯnnõd ‘olnud’), mujal –n, mitmuses -nd (ma’ggõn : ma’ggõnd ‘maganud’, kēratõn : kēratõnd ‘kirjutanud’).
  • Passiivi mineviku kesksõna ning abiverbide vȱlda ‘olla’ ja sêdõ ‘saada’ oleviku ja mineviku vormide abil moodustatakse passiivi ajavormid (Poţā um sä’vstõ tī’edõd ‘Pott on savist tehtud’, Sukāvakā vȯ’ļ jūršti pȯimdõd ‘Sukavakk oli juurtest punutud’; Se tīe sêb tī’edõd ‘See töö saab tehtud’, Piškist liestād saitõ ja’gdõd kipīļõks ‘Väiksed lestad jagati hauskariga’).
  • Infinitiiv võib olla lause aluseks (Rõkāndõ võib a’mmõ Rääkida võib kõike’), sihitiseks (Ma ä’bţõb kaitsõ tä’d lambidi ‘Ma aitan valvata teie lambaid’). Koos üldiste liikumist väljendavate verbidega tūlda ‘tulla’ ja lǟ’dõ ‘minna’ väljendab infinitiiv liikumisviisi (bro’utšõ ‘sõites’, jūokšõ ‘joostes’, ratstõ ‘ratsutades’, sõidõ ‘sõudes’). Magamist väljendaval verbil on kaks infinitiivivormi: üldine ma’ggõ ning koos tahtmist väljendava verbiga magātõ, nt ma tê’b magātõ ‘ma tahan magada’. Infinitiivi tunnusteks on ühesilbilise resonandiga lõppeva nõrgaastmelise tüve järel –da (tūlda ‘tulla’, vȱlda ‘olla’), pika vokaali või diftongiga lõppeva tüve järel –dõ (nǟ’dõ ‘näha’ īedõ ‘jääda’), muidu –õ (andõ ‘anda’, likkõ ‘liikuda’). Infinitiivist moodustatava öeldisverbiga samaaegset tegevust väljendava gerundiumi tunnusteks on –dsõ (vȯldsõ ‘olles’, nǟ’dsõ ‘nähes’ ja –õs (andõs ‘andes’, likkõs ‘liikudes’).
  • Supiini tavalistele kohakäänetele, s.t illatiivile, inessiivile ja elatiivile, ning abessiivile lisaks esineb idaliivis veel debitiiv, mis enamasti on vormilt samane supiini elatiivi vormiga ja mida kasutatakse kas üksi või debitiivsetes, s.t kohustust või sundi väljendavates impersonaalsetes konstruktsioonides koos abiverbi vȱlda 3. isiku vormidega, nt mi’nnõn um lē’mõst ‘mul tuleb minna’ (āndam ‘andma’ : āndamõs ‘andmas’ : āndamõst ‘andmast; tuleb anda’ : āndamõt ‘andmata’; likkõm ‘liikuma’ : likkõmõs ‘liikumas’ : likkõmõst ‘liikumast; tuleb liikuda’ : likkõmõt ‘liikumata’; lǟ’mõ ‘minema’ : lǟ’mõs ‘minemas’, lǟ’mõst ‘minemast’ : lē’mõst ‘tuleb minna’ : lǟ’mõt ‘minemata’). Väga piiratult kasutatakse instrumentaali (Ta iz pa’n kūlõmõks ‘Ta ei teinud kuulmaks’).

Saulriets lībiešu krastā. Foto: Renāte Blumberga.