Īrgandõks / Suggimizt / 2009

LÄTI HENRIKUGA SINISTE LEHMADE MAAL

Margit Langemets

27/10/2009

Liivi reis 16.-21.08.2007

LDB ekskursijaAugustis koos liivlaste, eesti ja soome soost liivi asjatundjate, liivi keele õppijate, hõimuliikujate ja teiste liivlaste sõpradega järjekordsel Liivi reisil käies võis selgelt kogeda ajaloo puudutust: maa, mere ja tunaste inimeste igavest kohalolu, muistset liivi väge ja selle kujustumist tänapäevas. Annan endale aru, et paljuski toidab sellist tunnet n-ö kiuste-olemine, uue aja liivlaste vaim ja pulbitsev tegutsemine – umbes nagu soomlased 1980-ndate lõpus, 1990-ndate alguses õhkasid Eesti meeleolu järele. Ja selle värske jõu kõrval dekadentlik kaduvuse hõng, kõige puuduoleva, vägivaldselt katkestatu ja hääbuva tead(us)likult juhitud märkamine ja mäletamine. Seekordne reis oli pühendatud soome keeleteadlase, liivi sõbra Mauno Koski mälestusele, keda tema nimepäeval, 19. augustil, meenutasid Sirpa Koski, Karl ja Sander Pajusalu. Bussis käis ringi Mati Hindi fotoalbum 1961. a liivlaste juures käigust, kus olid maalilised mustvalged pildid kitsarööpmelisest raudteest (piški bān), mis sõidutas inimesi Ventspilsi ja liivi külade vahel – nüüd pole kohati raudteetammigi näha, rääkimata tühjaks jäänud Īra külast, kus talukohti märgivad sildid puude küljes. Elavate hulgas pole enam ei pildil nähtud liivlased ega ka Erik Teder ja Eduard Vääri, Mati Hindi toonased ekspeditsioonikaaslased. Nii raamistas reisi, vähemalt minu jaoks, ühelt poolt Mati Hindi manitsus, kuidas “kõik, ka see reis, saab ajalooks”, teiselt poolt uus jõuline liivi elu.

Henriku Liivimaa kroonika

Läti Henrikust ei saa Liivimaa puhul, teadagi, üle ega ümber. Henrikut – noorukit, kelle võimalik vanus Liivimaale saabudes oli 18 – on enamasti peetud sakslaseks, ka lätlaseks, ja miks mitte ka liivlaseks, eriti kui on teada, et ta näiteks kohanimede kirjapanekul eelistas liivi kuju läti oma asemel. Ajaloolased on “Henriku Liivimaa kroonikat” hinnanud tõetruuks jutustuseks, üsna samaväärselt on suhtutud Henriku keeleandmetesse, oldud päris vaimustuses tema filoloogilistest mõtisklustest. Henriku ilmekus, tema kohatine erapoolikus meelitab temaga polemiseerima, nagu seda harrastasid kõik meie reisijuhid Tapio Mäkeläinen, Valt Ernštreit, Karl Pajusalu, Tiit-Rein Viitso ja Mati Hint. Sedasama on hiljuti viljelenud ka näiteks Andrei Hvostov oma draamatekstis „Henrik” (2006) või Andres Ehin oma sel suvel etendunud näidendis „Volquin Varbola all ehk saatuslik kihlvedu”. Ka keskaja ajaloolasi on erutanud tolle ajastu sisu: et kas see oli pigem (kirjasõna toov) Euroopa laienemise protsess, kõigi nagistamine kõigiga või ühtne vabadusvõitlus, nagu rahvasuu seda räägib.

Keeleajaloo mõttes on Liivimaa kroonika see allikas, kus leiduvad üksikud esimesed eesti ja liivi keele üleskirjutused: tuntud pilkefraas Laula, laula, pappi!, üheselt seletamata magetac, liivikeelseks arvatud Maga magamas ning appihüüdeks tõlgendatud Tharapita. Üksikuna on olemas neli sõna: kihelkond, sõjasõnad malev ja maja (‘maleva laagriplats’) ja vaip. Liivi isikunimedest on mainitud: Ylo (hääldatuna /ilo/), Viezo (vrd eesti Viitso), liivlaste vanemad Ako ja Caupo (küsimused reisiseltskonnale: kas Kaupo oli reetur või kangelane? miks Akole on püstitatud mälestusmärk, aga Kaupole mitte?). Paul Alvre on imestanud, et loodusest võetud nimesid on liivlastel väga vähe, rohkem on töötanud mudel nomen est omen ehk teisisõnu, nime on andnud teatav esilduv loomujoon (aga nii on see olnud ka teistel rahvastel). Eriliselt kõnekaks muutuvad seoses pideva ringisõitmisega ja siltide lugemisega aga kohanimed. Näha nime Jennas, mille Sjögren omal ajal liivi keelejuhilt on üles tähendanud, praegusel talusildil Pühajõe (Svetupe) kaldal keerutava tolmuse kruusatee ääres, on otse kummastav. Kui Eestist Riia suunas liikuda, võib Karl Pajusalu kinnitusel, kui vaid osata, liivi algupära välja lugeda alates Tahkurannast, kohanimedest alates Laigaste ninast (vrd liivi laiga ‘lai’). Ži-lõpulised läti kohanimed (Ainaži, Limbaži, Kuiviži jm) peegeldavad sellesama -ži näol liivi ainest, ja kõige tipuks muidugi nimed, mille algusosa on Līv-, Līb- või Lībie- – need on kindlapeale liivlastega seotud! Ühisesse läänemeresoome sõnavarasse kuuluvad ka paljud maastikusõnad.

Omaaegne (Henriku) Lyvonia hõlmas suure osa praegusest Põhja-Lätist, kus vanimad liivlaste asualad paiknevad piki kolme suurt jõge: Salatsi, Koiva (Gauja) ja Väina (Daugava) ääres. Reisil läbisime palju kohti, nimetan vaid mõnda: Staicele, Lemsalu (Limbaži), Võnnu (Cēsis), Sigulda, Turaida, Lielvarde, Üksküla (Ikškile), Riia, Kuramaa rannakülad, Ventspils. Henriku tekstis on suur osa neist olemas: Saletsa, Sygewalde, Thoreyda, Koiwa, Ykescola, Riga. Kuramaalt on Henrikul ainult üks kohanimi: Winda (Ventspils, liivi Väänta – küsimus Tiit-Rein Viitsole: kes olid vendid?). Ükskülas (liivi Ykescola), kohas, kuhu piiskop Meinhard 1185. a rajas esimese katoliku kiriku, võis Karl Pajusalu vahendusel kuulda mitut võistlevat versiooni tolle mõistatusliku nime asjus.

Liivi asi ja Läti hool

Mõte, mis reisist kummitama jäi, oli küsimus: mis saab edasi? Tõesti on uhke ja hää näha liivi asja uuel moel hingamas, kaasa elada juba kolmteist aastat toiminud Liivi kultuurikeskuse fanaatilise neliku – Renāte Blumberga, Gundega Blumberga, Baiba Damberga ja Valt Ernštreiti – „utoopilistele” ettevõtmistele. On öeldud, et kultuuri on kergem hoida kui keelt, sestap mõtlengi, et mis ikkagi saab liivi keelest? Kas ta ärkab elule? Saab “mõnel määral kõneldavaks keeleks”, nagu Paul Ariste omal ajal (1977) on kirjutanud Cornwalli patriootide õnnestunud katsest velmata korni keelt 150 (!) aastat pärast viimaseks korni kõnelejaks peetud kalakaupmehe surma? Liivimaal on ju olukord üsna sama: armastatakse ja harrastatakse oma esiisade omapärast kultuuri, ajalugu ja keelt, on loodud seltse, üllitatakse raamatuid, õpikuid ja sõnastikke, korraldatakse keelekursusi, lauldakse, luuletatakse, peetakse liivikeelseid kõnesid. Pole võimatu, et varsti saabub aeg, kui praegused liivi keele oskajad hakkavad ise uusi sõnu tuletama liivi algupäraste liidete abil, ise oma keelt looma.

Ja riigi toest ja poliitikast rääkides: keel ja kultuur on toredad asjad, aga kui riigi käsi on nõrk ja meel leige, siis liivlaste ja nende sõprade entusiasmist ei piisa. Muide, sama prints Louis Lucien Bonaparte (Napoleoni vennapoeg), kes kirgliku (väike)keelehuvilisena aitas püstitada mälestussammast korni keelele ja viimasele kornlasele, toetas 1863. aastal ka liivi asja, rahastades Wiedemanni liivikeelsete raamatute redigeerimisel ja avaldamisel.

Kuigi Jaak Prozes on varem öelnud, et Lätit võiks Venemaale eeskujuks tuua oma põlisrahvastesse suhtumise poolest – mis osas tal on kindlasti õigus -, siis, nagu alati, saab paremini ja rohkem, raha pole nagunii kunagi küllalt. Eestlasena on paslik siinkohal meenutada, et paljurahvuselisest Austriast pärit vähemusrahvuste ideedel põhinevat kultuurautonoomia seadust rakendati esimest korda maailmaajaloos just Eesti Vabariigis (1925, teist korda võeti see vastu 1993). Tõsi, rühma suurus peab olema 3000 hinge … Põlisrahvusi kaitsva Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste raamkonventsiooni, kus inimeste arv pole ette kirjutatud, ratifitseeris Läti üsna hiljuti, 2005. aastal (Eestis jõustus see 1998. a).

Kui vaadata korni keele seisu tänapäeval (1993. a andmed), siis on selle õiguslikuks staatuseks märgitud „osaliselt tunnustatud”, kõnelejate arvuks koguni 1000 (!). Samas ei pruugita seda halduses, sh kohanimedes, koolis ei õpetata, aga ilmub paar ajakirja, raamatuid ja BBC kannab iga nädal üle 5-minutilist raadiosaadet. Läti riigil on teha küll ja küll: kirjutada näiteks liivi kohanimed Liivi ranna siltidele, nagu ka Läti ja iseäranis Kuramaa kaardile, lisada ajalooõpikutesse eraldi peatükk liivlastest, arendada liivi ajakirjandust ja internetti, elu sisse puhuda Irē rahvamajale. Lihtsalt „aidata liivlastel ehitada liivlasi”, nagu Valt kunagi osutas.

Sinised lehmad

Ja lõpuks, need sinised lehmad – kas nad ikka on päriselt olemas? Või on nad liivlaste lugude salapärased olendid, kes aeg-ajalt ilmuvad merest, et siis merre tagasi kaduda? Jah, nägime (Nele vist ei näinud) bussiaknast ühte lehma, kes ei olnud pruun või kollakas nagu teised seal karjas, aga kas ta oli sinine? Ja kui ta oli sinine, siis kas ta ikka oli See Õige Sinine? Seda ja kõike muud tasub edaspidigi liivlaste maale uurima minna, siis juba “täiesti tõsiteaduslikult”, nagu toonitas reisikorraldaja Tapio Mäkeläinen.

Kasutatud allikad: Paul Alvre, Paul Ariste, Sander Liivaku artiklid, Kaido Lauritsa magistritöö, Kerti Tergemi usutlus Valt Ernštreitiga, keskaja ajaloolaste Sirbi vestlusring, võrgumaterjalid.

* Artikkel on ilmunud ka Fenno-Ugria infolehes (oktoober 2007, 3/38, X aastakäik.